al-Sadr, Iraan, Karbala lahing

Mis on al-Sadri mõttes, vastab militaaranalüütik Gary Anderson. Üsna hästi vastab. USA pistrikud ei saa aru, miks šeik Moqtadat lihtsalt maha ei lööda. Analoogi on raske tuua, aga ütleme lihtsalt, et al-Sadr on väga lugupeetud perekonnast, muuseas prohveti järeltulija. Mõned väidavad, et tema ongi Mahdi, ši-iitide kauaoodatud messias, ent selliseid inimesi pole just palju. Tema mättasselöömine ajaks asjad igatahes palju-palju hullemaks, aga kindel ei või olla, et seda ei tehta. Proovitud on, vaenlasi on tal palju.

Siin viidatakse, et Andersoni pakutud teine variant on töös. Abu Deraa väideti vahepeal surnud olevat, nüüd öeldakse, et eksiilis. Iseäranis rõve mõrtsukas on see tüüp, Mahdi armee teda tegelikult enda omaks ei tunnista. Iraani mõju ulatuse suhtes ma olen üsna skeptiline. Kindlasti on nad kohal, aga... [Enne aeti kõik al-Qaeda kaela, aga see vabandus enam hästi ei toimi, paistab, et selle organisatsiooni paremad päevad on Iraagis läbi.] Eriti veider on see, et Iraani mõju asjus räägitakse alati üksnes ja ainult al-Sadrist, kes ei poolda lagunemist, aga al-Hakim ja Badri brigaad ununeb kuidagi ära.

Kurikuulus Bushi-vihkaja Chris Floyd esitab väga põneva teooria selle kohta, mis Karbalas tegelt juhtuda võis. A nagu ma aru saan, pole isegi selge, kas need USA sõdurid said kohapeal surma või võeti hoopis vangi ja lasti siis maha. Mitte et siin erilist vahet oleks.

intervjuu al-Sadriga

La Reppublica annab pahale poisile sõna.

kaks vaadet Iraagile

Kaks endist CIA meest esitavad Harper's Magazine'is erinevaid teooriaid. Esimene paistab olevat neokonservatiiv, teine realist.

Uuemat: ÜRO avaldab muret inimõiguste rikkumise pärast Kirkukis, kurdi meedia Türgi vägede koondumise pärast lõunapiirile. Peaminister al-Maliki teatab kolmapäeval, et 400 Mahdi armee võitlejat on vangi võetud (ooterežiimile pandud), sunniidi mässulisi aga notiti samal päeval pealinnas maha väidetavalt vähemalt sada tükki ning kümneid sunniite pandi trellide taha (piinamist ja tapmist ootama). Bagdadis plahvatavad pommid, prügimägedelt leitakse laibavirnu. Business as usual, stay tuned.

Kirkuk

Väga sisutihe artikkel sellest, kuidas kurdid endale Kirkuki uut pealinna rajavad.

mis strateegia?

Miks ma ei ole kirjutanud sõnagi USA vägede arvu suurendamise kohta Iraagis, mida Bush oma uueks strateegiaks nimetab? Nagu Londonis elav kanada ajakirjanik Gwynne Dyer täiesti õigesti nendib, pole mõtet mingist uuest strateegiast rääkida. Tõsi, kaitseminister ja ülemjuhataja on uued. Meenutagem - viimast lahingut, mis pidi otsustama Bagdadi saatuse, alustasid ameeriklased septembris. Nüüd siis jälle üks.

Lahtine on, kas mingit lahingut Mahdi armeega üldse tuleb. Mina väga ei usu - al-Sadril on palju kergem omad penid tuppa kutsuda, kuni kurdid koos ameeriklastega sunniite materdavad. Tehku pealegi ši-iitide eest must töö ära, pärast, kui võõrväed lännu, võib riismed kokku kraapida ja Tigrisesse pühkida. Kontrollimatu osa Mahdi armeest ei kuula käsku piiri pidada, kuna ta on kontrollimatu. Seda parem - saab ka neist lahti, ühtlasi lõikab al-Sadr poliitilisi loorbereid iga hukkunud šiia tsiviilisiku pealt. Ise istub ta niikuinii Najafis, kus on hea ja rahulik.

Samal ajal, kui kurdi sõdurid kodunt ära on, võivad aga hoopis türklased kõigile üllatuse valmistada. Elame-näeme.

Kross kurdidest

Eerik-Niiles Kross - Maailma kurdid kõrvad

Väga hea artikkel. Lisaks veel märkusena, et Massoud Barzani juhib täna Iraagi Kurdi parteid ja Kurdi piirkonda, sisuliselt on ta juba iseseisva Kurdistani president (muide, "Iraagi" president on ka kurd, Jalal Talabani). Mis puudutab Kurdi Tööparteid, siis soovitan lugeda, mida Türgis selle seostest Barzani ja Talabaniga arvatakse.
Njah, kurdid ongi need, kellele ma kõige rohkem pöialt hoian. Muidugi ei maksa loota, et Kurdistan tuleks demokraatlik riik, aga vähemasti ilmalik ja läänesõbralik küll, eeldusel et Lääs neid toetab ja ei aita Türgil kurdide genotsiidi korraldada.

Eesti peaks tegema kahte asja. Esiteks siduma Türgi Euroopa Liitu pääsu Türgi kurdide õiguste sisulise ja kontrollitud kaitsmisega Türgi poolt. Kurdi küsimus peaks olema Türgi Euroopa taotlusi toetava Eesti poliitika osa. Teiseks peaks Eesti Iraagi koalitsiooni liikmena tõstma Iraagi kurdide küsimuse ägeneva Iraagi kodusõja kontekstis. Ehk õnnestuks nüüd lõpuks Iraagi Kurdistanile riikliku iseseisvuse andmine. Kurdi riik Iraagi Kurdistani alal annaks maailmale sekulaarse, tööka, rahuliku Lähis-Ida riigi. [...] Eesti asi peaks olema katsuda selle plaani mõistlikkus ja õigsus Washingtonile ja Brüsselile selgeks teha.

Nii et ka Kross pooldab Iraagi lagunemist. Urmas Paet tema soovitust muidugi ei järgi, sest Washington pole selle teema kohta veel juhtnööre andnud. Ikka niipidi nähakse siinpool asju, kulla Eerik-Niiles, mitte teisiti. Küll aga võime isand välisministrilt varsti oodata avaldust Somaalia küsimuses, ma lausa imestan, et seda pole veel tulnud.
Ega USA isegi pole välja mõelnud, mida ette võtta. Paraku vist iga Türgi juht nüsiks endal enne vineerisaega peenise küljest kui kurdide iseseisvusega nõustuks. Kurdid samas enam järele ei anna - nemad näevad praegu ajaloolist võimalust ja astuvad ainult edasi. Kui tekibki iseseisev Kurdistan, siis võib mingi hetk rakenduda NATO lepingu 5. artikkel, st Eesti hakkaks hoopis koos türklastega kurde nottima. Ja isand välisminister, Paet või Mikser või Mihkelson saab öelda, et "maailma stabiilsus on ka Eesti asi ja me peame oma liitlasi toetama" või midagi muud sama armsat.

Mina muidugi nõustun 100% Krossiga.

kohe üks link ka otsa

Siin siis kirjutavad, et kes on David Petraeus (kes võtab George Caseylt üle teatepulga "rahuvalveoperatsiooni" juhtimisel "Iraagis") ja kes on William Fallon (kellest saab John Abizaidi asemel uus Centcomi juht). Mind täiega huvitaski just, sest ma tean Eesti sõjaväelastestki väga vähe ja nende tüüpide nimed ei öelnud mulle midagi. Selle kirjatüki põhjal võiks järeldada, et vähemalt esimene neist on päris pädev tüüp.
Aga ega armeed ei saagi selles jamas süüdistada. Kui tsiviiljuhid ei oleks oma geniaalsuses Iraagi (siis veel ilma jutumärkideta) sõjaväge ja valitsusaparaati laiali saatnud, võiks pilt praegu palju parem olla ja Dubyal ning Rummyl oleks isegi üht-teist, mille üle uhkust tunda. Ent ei. Nii nagu Saddam uskus, et ta suudab sissetungijad välja peksta, uskus Bush, et asjad loksuvad nähtamatu käe abil paika. Tegelt kulunuks õigluse mõttes Rummyle ära sama saatus, mis mehele, kellel ta alloleval pildil kätt surub - ega tal nüüd eriti vähem laipu küll hingel ei ole. Loodetavasti ei lasta teda enam vähemalt riigiasjade ligi.

tere

Minu põhilise blogi lugejad on hakanud virisema, et ma nii palju Iraagi teemale tähelepanu pööran. Nüüd on see mure murtud, edaspidi loobin artiklilinke ja pealiskaudseid, labase stiiliga kirjapandud heietusi siiasamma. Miks see teema mind huvitab? Peamiselt sellepärast, et Eesti on oma ajaloos teist korda sõdiv riik ja minu arvates tuleks Eesti kodanikele kasuks, kui nad sõjatandril toimuval vähegi pilku peal hoiaksid. Ei, härra Paet, Fox Newsi vaatamisest ja kirjavahetusest Riigidepartemanguga EI PIISA, natuke võiks silma peal hoida ka maailma (kasvõi ainult USA enda) ajakirjandusel ja kõivõimalikel memodel ning analüüsidel, mida on tegelikult päris lihtne kätte saada. See ei tähenda, et ma ise ilgelt teemat jagaks, aga mina vähemalt üritan.

Mäletate, mis oli väljaöeldud põhjuseks, et Iraaki minna? Õige, massihävitusrelvad. Meenutagem. Nagu märkis USA riikliku julgeoleku nõukogu endine liige Gary Sick (sic!) Vaba Euroopale antud intervjuus, pidid iraaklased laskma riiki relvastusinspektorid, kes kontrolliksid Saddami väidet, et ta on massihävitusrelvadest loobunud. Naiivsed, idealistlikud ameerikavastased väljendasid juba alguses kartust, et sõda võiks tuua kaasa Iraagi lagunemise ning süvendada piirkonna ebastabiilsust. Meie Jürgen Ligi on muidugi väga tark mees, aga paraku alles tagantjärele. Isegi Enn Soosaarel olid selles küsimuses teatud reservatsioonid. Tõsi, Mihkel Mutt, kes on samuti väga tark mees, ei lasknud ennast toona ameerikavastasusest pimestada, ent temagi on tänaseks mõnevõrra meelt muutnud (huvitav, kas ta täna seda ise ka teab või arvab ta, et ütles kogu aeg nii?). Ei saa jätta teda topelt tsiteerimata: Mis puutub Powelli esitatud tõenditesse, siis kes ei taha, see ei usu kunagi. Sest nii kõvu tõendeid polegi, mida ei saaks võltsingus kahtlustada. Minu meelest just see, et need tõendid olid nii hädised, veenab, et need on ehtsad.
Hihihi..

Okei, teinekord jälle. Seda, mis edasi tuli, mäletame ehk paremini. Idealistlikke ameerikavastaseid, kes arvasid, et rahu tagamine sõja teel on ohtlik avantüür, ei võetud kuulda. Iraak lubas relvastusinspektorid riiki, aga USA nägi pettuse läbi. Üks, mis kindel - Bushi suurim eesmärk, Saddamist vabanemine, on tänaseks täitunud.
Hurraa!