ikka prognoosilainel

BBC ei hiilga tavaliselt põhjalikkusega, aga antud kirjatükk on väärt lugemisvara. Aint al-Qaeda jaluletõusmise ohtu mina ei kardaks, isegi siis, kui jänkid seal on, pole terroriorganisatsioonil toetust, saati siis veel pärast vägede lahkumist. Kohalikud võtaksid lihtsalt veidi radikaalsemad meetmed, nottides muuhulgas palju süütuid inimesi maha, nagu Saddam tegi. Ja miks nad Iraani ja Sadri vahel neid seoseid nii paaniliselt otsivad, imelik. Islaminõukogust kusjuures mitte sõnagi, ometi on politsei ja valitsus just nende mehi täis ja oma lojaalsust Iraanile ei vaevu nad varjamagi.

uudiseid kandist, kus eesti sõdurid teenivad

Pikem reportaaž Tajist, räägitakse ka Sab al Borist, kust eelmisel aastal olla praktiliselt kõik elanikud (60 000 jäänud paigale 2000) põgenenud ja nüüd tulevad massiliselt tagasi. Ja väiksem nupp Sab al Borist, kus avati miskine halduskeskus. Esimest korda kuulen, et tegu on peamiselt vanurite rajooniga. Reportaaži kandev sõnum on aga tuttav - sunniidid usaldavad nüüd ameeriklasi, aga mitte ši-iite. Ja vastupidi. Valitsusasutuse avamine on selles mõttes hea uudis.

aasta hakkab ümber saama

ja aeg prognoosideks. Koalitsioonivägede jaoks tundub detsember tulevat kaotuste poolest sõja kõige rahulikum kuu, lähedale küünib vaid 2004. aasta detsember. Rahu, aga habras rahu. Lepitusprotsess ei liigu edasi, sest parlament ega valitsus ei paista sellest huvitatud olevat. Kurdid tahavad endiselt iseseisvust (ehkki nad seda välja ei ütle), türklased tahavad endiselt kurde tappa. Ameeriklased, kes on siiani aidanud relvastada kurde ja koostöös pärslastega ši-iidi paramilitaare, nüüd jagavad nad relvi ka sunniitidele. Nagu nt see New York Timesi artikkel osutab, ei tähenda see, et sunniidid ja ši-iidid enam ameeriklaste pihta ei tulista, seda, et nad üksteist karvavõrragi rohkem armastaksid. Britid andsid üsna häbiväärselt alla. Naftaseadust pole vastu võetud, Kirkuki küsimust ei ole lahendatud, baathistide lõimimisel pole kompromissi võimalik leida. Valitsus on igal tasandil korrumpeerunud, nafta voolab kurat teab kuhu (suures osas ilmselt ka Lääne firmade taskusse, aga sellest pole viisakas rääkida).

Olin veel päris hiljuti seda meelt, et see kõik tähendab, et ameeriklased (koos kõigi oma ookeanitaguste osariikidega) peaksid Iraaki jääma. Muutsin meelt. Nüüd leian ma, et kuivõrd Bush on lurjus, tähendab
igasugune koostöö temaga lurjuste toetamist ja mõjub pikas perspektiivis kõigile ausatele inimestele kahjulikult. Ükskõik siis, mis selle ettekäändeks tuuakse. Kui iraaklased tahavad ära leppida, lepivad nad ära. Kui nad tahavad üksteist maha tappa, lasku käia. Kõige idiootsem asi, mida teha saab, on mõlemale poolele relvi jagada - eeldusel, et soovitakse rahu. Mina ei usu, et neokonservatiivid Lähis-Idas ja maailmas laiemalt rahu tahavad näha. Kes siis sõjatöösturitele käivet teeks? Ja terroriste on ju ka vaja, muidu hakkavad oma kodanikud ennast kahtlastelt turvaliselt tundma. Vabamõtlemine on alati ohtlik.

Olen alati sotse valinud. Nüüd muutsin meelt. Sotsid on parimal juhul põlastusväärsed limukad ja idioodid, halvimal juhul teadlikud kaabakad ja politseiriigi rajajad. Edaspidi valin kedagi teist, ilmselt rohelisi, kes on alati sõja vastu olnud. Keskerakonna sõjavastasus on bullshit nagu kogu nende retoorika.

Head uut aastat.

Iraagi kuulsaim metal-bänd - Acrassicauda

Tegutseb küll paraku eksiilis.
BBC
Myspace
blog