ühe tänava ajalugu

Michael Shwart selgitab Bagdadis asuvast Haifa tänava lähiajaloo näitel, et "nokk kinni, saba lahti" on USA strateegia iseloomustamiseks parim väljend. "Sõdurid sisse - mässajad põranda alla - sõdurid mujale - mässajad sisse" kõlab liiga pikalt. Sissisõda saab võita aint väga mitmekordse ülekaaluga - ja see peab olema muuhulgas moraalne. Aga mida siis teha, kui sissid pakuvad lihtsale inimesele paremat turvalisust (nagu antud artiklist nähtub)? Sõjavägi on ikkagi eelkõige tapariist, asjatu oleks talt palju enamat loota.
Veel üks näide - Mahdi armee on sunnitud põranda alla minema. Ühest küljest vähendab see sunniitide suremust, teisest küljest on sunni terroristidel vabam autopomme lõhata. Lased neil vabalt tegutseda, on pomme vähem, aga prügimägedelt leitakse laipu rohkem. Lahendust ei ole.
Ühest küljest olen ma isiklikult humanistina lääne sõdurite väljatõmbamise vastu - keerasite sita kokku, peaksite ise asja korda tegema. Samas on selgelt näha, et sitakeeramisega saadi ilusasti hakkama, aga selle helpimine käib üle jõu ja (eeskätt) mõistuse. Sama selge on, et vägede väljatõmbamine ei ole mingil juhul rahuldav lahendus - jänkidel ju hea käega lüüa, aga Euroopat jääb see jama ikkagi kummitama. Ongi nii, et läheb nagu läheb, igal juhul läheb sitasti. Nentimine, et kõige selle eest vastutab Bush oma verejanulise kaaskonna ja eurooplastest klakööridega, rahuldab muidugi sarkasmisoont, aga ei muuda paraku nutust olukorda põrmugi paremaks. Fakk. Nagu Omar Volmeri "Munakollases kuldajastus" öeldi: "Ikka saab kõige lollim pealikuks." Ma väga loodan, et see kipspea praegu ei mõtle: "Gee, äkki läheb olukord piirkonnas paremaks, kui me Iraanile kallale läheme... Boy, I guess so." Ja Mihkel Mutt või Enn Soosaar kirjutab kuskil, et "Parem õudne lõpp kui lõputu õudus" ning Urmas Paet lisab, et maailmasõda on Eesti huvides ja seetõttu on aeg Iraani desarmeerimiseks ja massihävitusrelvistatumiseks yadda yadda.